Päevaintervjuu: Mure on relvad valedes kätes

Mõdrikul Virumaa Teatajale intervjuu andnud USA suursaadik Joseph DeThomas selgitab virulastele maailma valuküsimust - Iraagi sõja küsimust - ja põhjendab, miks tuleb rääkida nii natsikuritegude kui ka holokausti teemadel.

Millal algab Iraagi sõda?

Sõda pole möödapääsmatu. Tahaksin vastata, et sõda Iraagis ei alga kunagi. Aga samas pole Iraagile jäänud palju aega ÜRO julgeolekunõukogu nõudmiste täitmiseks.

Järgmisel nädalal teatavad relvainspektorid oma töö tulemustest. Maailm kuuleb lähema nädala jooksul paljutki Iraagi kohta. Ja nagu ütlesid USA president ja riigisekretär: meil on jäänud Iraagi probleemi lahendamiseks mõned nädalad. Kui me ei suuda Iraagi probleemi rahumeelselt lahendada, siis tähendab see, et lubame probleemil kasvada. Järelikult on vaja tegutseda.

Ei saa lubada probleemi kasvamist sellepärast, et me ei tegutse. Järgmised nädalad näitavad, kas peame probleemi lahendamisel minema vastuseni, mida meist keegi tegelikult ei taha, nimelt sõjani.

Teie tööks Eestis on selgitada USA poliitikat. Avaliku arvamuse uuring näitas, et üle poolte Eesti inimeste on Iraagi sõja vastu. Kuidas kavatsete neile selgitada USA tegevust, kui sõda puhkeb?

Kõigepealt jõuab inimesteni kindlasti meedia vahendusel palju informatsiooni kõrgetelt USA valitsuse ametnikelt. Mida teha saan, on öelda, mida juba ütlesin: keegi meist pole sõja poolt. Aga ei saa lasta asjadel minna nii kaugele, et need ähvardaks maailma julgeolekut.

Siim Kallas on toimuvat võrrelnud neljakümnendate algusega. Siis ähvardasid diktatuuririigid demokraatlikke. Aga demokraatlikud riigid ei võtnud midagi ette. Selle mittemidagitegemise pärast kannatas ka Eesti, kaotades iseseisvuse.

Nüüd on ühes teises maailma kohas sama juhtumas. Maailma demokraatial on uus võimalus tegutseda, enne kui on liiga hilja. Iraak on küll kaugel ja keegi meist ei taha sõda, aga mitte midagi tegemine maksab enam, kui probleemide lahendamine enne, kui need muutuvad teravaks.

Rääkisite neljakümnendate algusest. Meie inimesed mäletavad, kuidas N Liit tegi Eestile etteheiteid, tõi sisse sõjaväebaasid, nõudis valitsuse muutmist ja okupeeris riigi. On inimesi, kes näevad tollase N Liidu ja tänase USA tegutsemise sarnasust.

Huvitav paralleel, kuigi mina seda ei näe … Kas teate, mis riik ründas üht oma moslemiriigist naabrit, kasutades massihävitusrelvi just siis, kui naaber oli revolutsiooni tõttu nõrgendatud.

Kas teate, mis riik ründas üht oma väikest moslemiriigist naabrit külma sõja lõpul, arvates, et maailm ei pööra sellele tähelepanu? Ja mis riik valmistas hulgaliselt massihävitusrelvi, sealhulgas ka bioloogilisi, olles valmis nende kasutamiseks?

Ja mis riik on olnud ÜRO resolutsioonide subjektiks seitseteist korda viimase kaheteistkümne aasta jooksul, mil maailm on öelnud: see riik on rikkunud rahvusvahelist õigust? Kas see oli USA?

N Liit ei tahtnud tegelikult muuta teie valitsust, vaid vallutada. Nad tahtsid rahvast, kaevandusi, eraomandit. On vahe, kas keegi tuleb teise riiki, et midagi omale saada, või selleks, et rahvusvahelist julgeolekut kindlustada, ÜRO korraldusi täita.

Küsitakse: kas USA tahab saada Iraagi naftat? Kui USA oleks seda tahtnud, piisanuks ühest telefonikõnest. Öelda Saddam Husseinile - saatke meile kogu oma nafta sellise hinna eest ja edaspidi on kõik probleemid lahendatud. Aga pole enam XVIII sajand, mil riigid tungisid üksteise kallale, et ressursse saada.

Tänapäeva majandus nii ei toimi. Maailma mureks on relvad valede inimeste käes, mitte õliväljad. Oleme saanud terroristidelt juba ühe valusa õppetunni. Kas peame ootama, et see korduks?

Tänan briljantselt lihvitud vastuse eest. Tagasi Eestisse. Räägime ülivalulisest reaktsioonist teie artiklile Eesti Päevalehes, kus rääkisite natsikurjategijatest ja holokaustipäeva tähistamise vajadusest. Äkki oli teravas toonis kirjutis viga.

Ei olnud viga. Teil on õigus, mitte ainult mina ei oodanud nii valulist reaktsiooni, ka USA valitsus ei oodanud. Oli ju iga mu kasutatud sõna üle loetud Washingtonis, enne kui kirjutis ilmus, ja valitsuse reaktsioon oli, et tegemist on pehme artikliga. Olime tõesti üllatunud mõne inimese valulisest reaktsioonist.

Reaktsioon oli verbaalselt suhteliselt karm, aga tulemus suhteliselt positiivne. Nüüd olen liigutatud, et diskussioon mineviku kannatuste kohta on muutunud Eestimaal eestlaste omavaheliseks arvamustevahetuseks. Minevikukannatused olid eestlastele valusad, aga debatt on vajalik, et saada demokraatliku maailma täieõiguslikuks liikmeks.

Pealegi pole suursaadiku tööülesandeks olla kõigi poolt armastatud. Ma pean siin eelkõige kaitsma oma riigi seisukohti.

Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee