Artikkel ilmus ajakirjas Akadeemia
juuni 2007

VIIMNE LEND TALLINNAST

Surnud: Henry W. Antheil Jr., 27, USA Helsingi saatkonna atašee, tuntud helilooja George Antheili noorem vend; kui Soome reisilennuk, millega ta Tallinnast (Eesti) Helsingisse lendas, saladuslikel asjaoludel kõrgel õhus plahvatas ja Soome lahte sööstis.
Time Magazine, 24. VI 1940

Henry W. Antheil juuniori karjäär USA välisteenistuses katkestati järsult, kui Soome lennukompanii Aero reisilennuk Kaleva reede 14. juuni 1940. aasta pärastlõunal kell 14.05, umbes kümme minutiti pärast õhkutõusmist Tallinna Ülemiste lennuväljalt, õhus plahvatas.

Uudisteagentuuri Associated Press järgmisel päeval avaldatud telegrammi järgi, mille New York Times trükkis ära pealkirja all “USA diplomaat hukkus Finnish Air'i lennuõnnetuses”, töötas Helsingi poole teel olnud Henry diplomaatilise kullerina. Just sel päeval, mil Nõukogude Liit alustas Eesti blokaadi, oli Henryl kaasas kolm diplomaatilise posti kotti USA saatkondadelt Tallinnas, Riias ja Helsingis. Nõukogude Liidu ja hitlerliku Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli järgi olid Nõukogude väed Eestis olnud juba 1939. aasta 18. oktoobrist peale. Mõned Eesti ajaloolased usuvad, et Henryga kaasas olnud diplomaatilise posti hulgas oli ka salajast informatsiooni Nõukogude Liidu edasiste kavade kohta Baltikumis, mille Eesti kindralstaap oli varem samal päeval andud üle kellelegi USA valitsuse seni tuvastamata esindajale. Ameerika Ühendriikides varjutasid Nõukogude blokaadi alguse ja Kaleva allakukkumise uudise palju ärevamad sõnumid Euroopa teisest äärest: natsiväed okupeerisid 14. juunil Pariisi.

Kuigi nii soomlased kui ka eestlased alustasid kohe Soome Junkers 52 tüüpi kolmemootorilise lennuki plahvatuse põhjuste uurimist, lõppesid need juurdlused kiiresti, sest pühapäeval 16. juunil 1940 sai teoks Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt (New York Times'i järgmise päeva esiküljelt võib lugeda: “Kaks Nõukogude invasiooni: Punaarmee marsib Lätisse ja Eestisse, kus nende nõudmistele järele antakse”). Lisaks Henryle oli Saksamaal ehitatud Kaleva (tunnus OH-ALL) pardal 269 kilo pagasit ning reisijate ja meeskonna viimases nimekirjas järgmised isikud: Frederic Marty ja Paul Longuet (kaks koos reisivat Prantsuse diplomaatilist kullerit, kellel oli Prantsusmaa Moskva saatkonnast kaasas märkimisväärne 192 kilo diplomaatilist pagasit); Rudolf Cöllen ja Friedrich-Wilhelm Offermann (kaks eraldi reisivat sakslast, keda on eri allikates peetud natsispioonideks, diplomaatilisteks kulleriteks ja ärimeesteks); Max Hettinger (Rootsi kodanik, kes võis olla ärimees); Gunvor Maria Luts (Soomes sündinud Eesti kodanik, kes oli teel Viljandist Soome isa matustele) ning meeskonnaliikmed Bo Hermansson von Willebrand ja Tauno Launis (Soome veteranpiloot ja tema kogenud radist, mõlemad Soome sõjaväe reservohvitserid). Kuigi lennuk kukkus alla mitu kilomeetrit Keri saarest põhja pool, ei ole Kaleva rusude täpset asukohta teada ning kadunuks on jäänud ka üheksa pardal olnud inimese surnukehad. Venemaa, Soome ja Eesti arhiivide dokumente, sh näiteks Keri tuletorni 14. juuni ilmateadet, on samuti raske leida, sest paljud neist on kas kadunud või pole kättesaadavad.

Et teatada kurba sõnumit Henry vanematele, saatis välisminister Cordell Hull neile telegrammi: “Pean Teile sügava kahetsustundega teatama, et Ameerika saadikult Helsingis äsja saabunud telegrammi järgi sai teie poeg Henry 14. juuni pärastlõunal lennuõnnetuses surma ning ei ole mingit lootust hukkunud reisijate jäänuseid leida. Avaldan teile ja teie perele sügavat kaastunnet teie raske kaotuse puhul.” Ajakirjanduse esialgsed kajastused Kaleva hukust olid segadust tekitavad: juttu oli nii sabotaazist kui ka hukatuslikust mehaanilisest rikkest (kuigi Junkers oli tehnilise ülevaatuse puhtalt läbinud). USA saatkond Tallinnas teatas koguni esialgsest kuulujutust, et Kaleva lasi alla Nõukogude allveelaev. Esimestes uudistes nii Ameerikas kui ka Eestis teatati ekslikult, et pardal oli kümme inimest üheksa asemel. Soomes õnnetuse asjaolude uurimiseks moodustatud komisjoni 17. juunil 1940 esitatud salajane raport ei toonud loosse selgust järeldades, et “plahvatuse põhjustas väline faktor”.

Mitmed Eesti ja Soome uurijad on piskuhaaval kogunud pealtnägijate tunnistusi, mis kinnitavad, et Soome lennukompanii Aero lennuki Ju 52 tulistasid alla kaks Nõukogude pommituslennukit, kuigi Soome ja Nõukogude Liidu vaheline Talvesõda lõppes 13. märtsil 1940. Esialgsetel andmetel olid pommitajad Tupolev SB-2-tüüpi, hilisemate teadete järgi aga Iljušin DB-3T-tüüpi. Eskadrillikomandör polkovnik Sio Bidzinašvili ja tema esimene tüürimees kapten Pjotr Hohlov lendasid ühe lennukiga (kus oli ka radist-pardalaskur seersant Kazunov); teist lennukit juhtis kapten M. Babuškin koos tüürimehe leitnant Konstantin Vinogradoviga ning pardal oli ka radist-pardalaskur seersant V. Lutšnikov. Võttes arvesse uue DB-3T torpeedopommilennuki väikest kolmeliikmelist meeskonda, tegutsesid tüürimehed ka sihturite ja eespoolsete pardalaskuritena. Hohlov, kes oli 30. novembril 1939. aastal osa võtnud esimesest Helsingi pommitamisest Nõukogude lennuväe poolt ning kellest hiljem sai Nõukogude Liidu kangelane osalemise eest Berliini esimeses pommitamises 13. augustil 1941. aastal, taotleb üldist tunnustust Ju 52 kui “blokaadimurdja” allatulistamise eest oma memuaarides Kolme mere kohal (Nad tremja morjami (1988)).

Pealtnägijate kinnitusel saabus õnnetuskohta uurima Shjuka-301 tüüpi Nõukogude allveelaev (kaptenleitnant Grigori Goldbergi juhtimisel), kogudes kokku lennukirusudest pärit ja meres hulpivaid esemeid ning ajades minema kolm Eesti kalapaati, mis olid appi rutanud eluga pääsenuid otsima, enne aga konfiskeerides neilt kõik, mis oli selleks ajaks merest päästetud. Soome hävituslennuki piloot vanemseersant Ilmari Juutilainen (kes pääses Teisest maailmasõjast vigastusteta ning kelle arvele kogunes Nõukogude Liidu vastu hämmastav hulk (94) õhuvõite) lendas Helsingi Malmi lennuväljalt kadunud Kalevat otsima, kuid tema Brewster Buffalo B-239-l kästi õnnetuskohast eemale hoida.

Ilmselt korjas Nõukogude allveelaev veest välja mitu kotti USA ja Prantsuse diplomaatilist posti ning toimetas need järgmisel päeval edasi torpeedopaadile Purga, mis need omakorda viis edasi Kroonlinna mereväebaasi Leningradi lähedal. Keri saare juures patrullinud W-301 oli ilmselt üks osaline Eesti blokaadis Nõukogude Liidu poolt (Läti uurija Andrejs Feldmanis kirjutab oma raamatus Maslenku tragedija (2000), et seda allveelaeva kasutati söödana provotseerimaks Eesti sõjaväge relvastatud vastulöögile). Aasta hiljem oli Wuka üks nendest umbes 50 alusest, mille Nõukogude sõjavägi kaotas Tallinnast ning natside eest põgenedes Juminda miinilahingus 28.–29. augustil 1941. aastal. Purga jäi tegutsema 1. septembrini 1942. aastal, mil Saksa pommituslennukid ta Laadoga järvel põhja lasid.

Spekulatsioone, miks Nõukogude laevastiku õhuvägi viimase Tallinnast väljunud lennuki alla tulistas, on ringlemas mitu. Kõige üldisem neist on legend, nagu arvanuks Nõukogude pool, et Junkers viib Eestist välja riigi kullavaru. Teise versiooni järgi arvanud nad, et lennukiga üritatakse pagulusse toimetada president Konstantin Pätsi (selle ideega tuli 2005. aastal välja Soome ajaloolane Martti Turtola). Kõige usutavam on siiski teooria, et Nõukogude Liit ei soovinud, et midagi Kaleva pardal oleva USA või Prantsuse diplomaatilise posti hulgast jõuaks Läände. John C. Wiley (Ameerika Ühendriikide Riia ja Tallinna saatkonna juht) raporti järgi 19. juulist 1940 võis Prantsuse diplomaatilise posti hulgas olla saadetis Prantsuse Moskva saatkonna suursaadikult Erik Labonne'ilt, milles anti edasi suursaadiku hiljutiste vestluste sisu Nõukogude Liidu rahvakomissaride nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga, ning arvatavasti soovis Nõukogude Liit selle sattumist sakslaste kätte vältida.

See Wiley informatsioon võis pärineda Eesti relvajõudude ülemjuhatajalt kindral Johan Laidonerilt, kellega ta varem samal päeval oli kohtunud. 2004. aasta 10. juuni Eesti Ekspressis kirjutab aga Eesti uurija Toivo Kallas hoopis, et Henry 35-kilose diplomaatilise posti hulgas võis olla Eesti kindralstaabist USA esindajaile Tallinnas edastatud salajast informatsiooni. Esimest korda esitas selle teooria Hearsti sündikaadi kolumnist Dorothy Kilgallen, kes 1940. aasta juunis kirjutas oma veerus ajalehes The Voice of Broadway, et “usutavasti oli Henryl siseinfot Vene-Saksa pakti kohta”. Kõik need teooriad ühtivad aga selles, et Kaleva pardal oli kedagi või midagi, mille lahkumist Eestist soovisid venelased vältida.

Muidugi võib asjal olla ka lihtsam seletus: üliagarad Nõukogude piloodid otsustasid rakendatava blokaadiga seoses “tulista enne ja esita küsimusi hiljem”-taktika kasuks (selle võimaluse pakkus Toomas Kümmel 2005. aasta novembris ajalehes KesKus). Sellist taktikat kasutasid Nõukogude väed korduvalt ka hiljem: peaaegu täpselt kaksteist aastat hiljem 13. juunil 1952 tulistas Nõukogude MiG-15 rahvusvaheliste vete kohal alla Rootsi lennuki Douglas DC-3, mis jälgis okupeeritud Eestis olevaid Nõukogude sõjaväebaase. Kas sellise teguviisiga sooviti provotseerida vastulööki või taheti vaid oma jõudu näidata, on samuti endiselt selgusetu. Ja kuigi regulaarlendu nr. 1631 teinud reisilennuki Kaleva allatulistamise tegelikud põhjused võivad jäädagi saladuseks, on üks asi kindel: Henry elu lõppes seepärast, et ta oli valel ajal vales kohas.

Henry sündis 23. septembril 1912. aastal New Jersey osariigis Trentonis. Ta oli Saksamaalt pärit luteri usku immigrantide, oma kingapoe pidaja Henry William Antheili ning tema abikaasa Wilhemine Huse neljalapselisest perest. Tööstuslikus New Jersey's üles kasvades oli Henry võlutud oma avangardiheliloojast vanema venna George'i (1900–1959) elust, kes elas Pariisis ja Berliinis, enne kui tema karjäär ta Hollywoodi tõi, kus ta kirjutas muusika näiteks Nicholas Ray filmiklassikaks saanud lavateosele Üksildases kohas (In a Lonely Place; 1950), milles peaosa mängis Humphrey Bogart. Elades oma kuulsa venna George'i varjus, keda tema vaidlust tekitavate heliteoste pärast (nagu ettenägelik Lennukisonaat (Airplane Sonata; 1912) ja kurikuulus Mehaaniline ballett (Ballet Mecanique; 1926)) kutsuti ka muusika pahaks poisiks (1945), ei ole Henry elust kuigi palju teada. Ent just oma venna George'i kaudu leidis Henry tee USA diplomaatlisse teenistusse. George'i juhuslikel käikudel vanematekoju Trentoni ja ka omavahelises tihedas kirjavahetuses pressis Henry vanemalt vennalt välja infot elu kohta Euroopas ja koguni küsis, kas ta võiks venda tema eresekretärina saata. Vastuseks sellele küsimusele soovitas George vennal liituda USA välisteenistusega. Pärast Trentoni keskkooli lõpetamist 1931. aastal, kus Henry õppis saksa keelt ja oli ühtlasi Avaliku Kõneklubi (Public Speaking Club) asepresident, pani Henry (oma sõprade hulgas tuntud kui Hank) end kirja Rutgersi ülikooli, kus valis diplomaatilist karjääri ette valmistama asudes paeaineks Euroopa keeled.

George tutvustas 1933. aasta lõpul Henryt oma sõbrale Pariisipäevilt, William C. Bullittile, kes oli äsja nimetatud USA suursaadikuks Nõukogude Liidus. Washingtonis kohtudes veenis fotogeenilise välimusega Henry suursaadik Bullittit, et too võtaks ta endaga Venemaale kaasa, et olla abiks uue Ameerika suursaatkonna avamise juures. Henry oli tee valinud: ta otsustas järgida oma Euroopa-unelmat ja minna Euroopasse kohe, ilma Rutgersi ülikooli lõpetamata. Suure majanduslanguse kõrgajal oli väljavaade saada põnev töö ilmselt meelitavam kui akadeemiline kraad. 16. veebruaril 1934. aastal asus Henry koos suursaadik Bullitti ja veel umbes paarikümne uue saatkonnatöötajaga luksusliku reisiauriku Washington pardal Euroopa poole teele. Hamburgist sõideti edasi Berliini, kus oodati järele teisi uue suursaadiku Bullitti kaaskondlasi, kes pidid tulema Pariisist. Koos reisiti rongiga edasi Varssavisse. Nõukogude Liidu piir ületati Negorelojes (tänapäeva Valgevenes), kus istuti ümber laiema rööpavahega Nõukogude rongile. Suursaadik Bullitt oma uue teenistujaskonnaga jõudis lõpuks 8. märtsil Moskvasse, just parajal ajal, et saada osa rahvusvahelise naistepäeva pidustustest. Oma esimestel kuudel Moskvas peatus Henry koos enamiku uue suursaatkonna töötajatega Savoy hotellis (kõrgemad ametnikud asusid elama peenemasse hotelli National).

USA Moskva saatkonnas töötades hakkas Henry lõpuks vastutama kodeerimise eest, edastades George F. Kennani, Loy W. Hendersoni, Charles E. Bohleni, John C. Wiley jt teiste Ameerika juhtivate diplomaatide telegramme. Enamuse ajast elas ja töötas Henry koos oma umbes 40 kolleegiga ilmselt USA saatkonna ruumides Mohhovaja tänaval (kohe Nationali lähedal ja üle tee Kremlist). Viieaastase määramisaja jooksul teenis ta suursaadikuid Bullittit, Daviest ja Steinhardti ning ilmselt nautis vähemalt osaliselt diplomaatilist melu, mille keskmes oli suursaadiku residents, nii nagu seda on kirjeldanud Charles W. Thayer raamatus Karud kalamarjas (Bears in the Caviar; 1951) ja Irena Wiley teoses Kahekümne aastaga ümber maakera (Around the Globe in 20 Years; 1962) — vahest osales ta koguni suursaadiku residentsi (Spaso House) kurikuulsal jõulupeol 1934. aastal ning 1935. aasta kevadfestivalil, mis inspireeris Mihhail Bulgakovit kirjutama toda sürrealistliku ballistseeni Meistris ja Margaritas (1940). Vastupidi traditsioonilisele diplomaatilisele tavale, mis oleks saatkonna madalama astme ametnikud nagu Henry kõrvale jätnud suurematest diplomaatilistest üritustest, nõudis suursaadik Bullitt, et saatkonna kõiki töötajaid kutsutaks kõikidele Spaso House'is toimuvatele tähtsamatele ettevõtmistele.

Kuna Henry ei olnud USA välisteenistuse ametnik, tegi ta saatkonnas ilmselt põhiliselt kontoritööd, ent tema töö oli harva rutiinne. George F. Kennan meenutab Pulitzeri preemia pälvinud Mälestuste (Memoirs; 1967) esimeses osas: “Olime mitmeski mõttes oma ala pioneerid — täiesti uut sorti Ameerika diplomaatiline esindus, eeskujuks ja eelkäijaks mitmetele teistele diplomaatilistele esindustele tulevikus. Olime näiteks esimesed, kellel tuli tõsiselt tegelda julgeolekuküsimustega: tuli välja töötada süsteem, kuidas kaitsta vaenulikus keskkonnas koode ja toimikuid ning hoida salajas saatkonnas räägitut. Sel eesmärgil tõi suursaadik Bullitt saatkonda valvama ka salga erariietes USA merejalaväelasi” — kõige esimesed merejalaväelastest turvamehed Ameerika saatkondade juures. Üks suursaadik Bullitti paljusid uuendusi oli ka turvalise või salastatud diplomaatilise posti süsteemi loomine. Selle elluviimiseks võttis ta tööle mereväeleitnandi Roscoe H. Hillenkoetteri; temast sai hiljem esimene pärastsõjaaegne Luure Keskagentuuri direktor. Suursaadikul oli isegi eralennuk, millega Nõukogude Liidus ringi reisida; selle piloodiks oli USA lennuväeatašee Thomas D. White, kellest hiljem sai USA õhujõudude ülemjuhataja.

USA ja Nõukogude Liidu suhete mesinädalatel julgustas suursaadik Bullitt oma töötajaid kohtuma tavaliste venelastega. Ilmselt õppis Henry ka vene keelt (suursaadik Bullitt nõudis, et seda teeksid kõik saatkonnatöötajad), kuid on teadmata, mil määral ta selle suutis omandada. Pärast Leningradi parteijuhi Sergei Kirovi mõrvamist 1. detsembril 1934. aastal muutusid USA ja Nõukogude Liidu suhted aga jahedamaks. Peagi järgnesid ka Stalini suurpuhastused. Sellest ajast peale elasid Henry ja teised saatkonnatöötajad üsna üksildast ning eraklikku elu. George Kennan kirjutab oma mälestustes selle kohta: “Pidasime end Ameerika valitsuse üksildaseks ja kaitseta jäetud kantsiks, mida ümbritses ametliku Nõukogude pahatahtlikkuse tõeline ookean.” Võimalik et sellest varasest ajast saatkonnas jäi Henryle külge liiga karm suhtumine Moskvasse, mida näitasid üles ka ta patroon suursaadik Bullitt ja teised saatkonna kõrgemad ametnikud. Tõepoolest, kui 1939. aasta märtsis saabus Moskvasse uus suursaadik Laurence A. Steinhardt koos uue teenistujaskonnaga, iseloomustas hiljem üks neist suulise ajaloo projekti tarbeks antud intervjuus Henryt kui Bullitti-aegset “igandit”.

Uue suursaadiku Joseph E. Daviese saabumise puhul Moskvasse 1936. aasta novembris väljendasid Kennan, Bohlen ja mitmed Riigidepartemangu juhtivad Venemaa eksperdid üha suuremat pettumust stalinliku Nõukogude Liidu suhtes vastu võetud uue ning pehmema kursi pärast. Nagu ta vend George 1945. aasta autobiograafias meenutab, meeldis Henryle elu saatkonnas kõigele vaatamata: “Henry oli nüüd Moskvas, USA saatkonna noor atašee ning tegelikult üks meie tähtsamatest sõjalistest ekspertidest. Sel ajal oli ta “väga tark ja osav noormees Riigidepartemangust”, kes täitis mitmeid ringisõitmist nõudvaid eriülesandeid. Tema teabeotsingud viisid teda igale poole Euroopasse.” Avaldamata kirjas 25. augustist 1940 kirjutab George: “Henry elas üksildast ja hädaohtlikku elu, reisides riigist riiki, jälitatuna välisagentidest piirilt piirile, mitte kunagi teades, milline hetk võib talle jääda viimaseks.” Kuigi Henryt oli õnnistatud lausa näitleja välimusega, ei sattunud ta arvatavasti siiski kunagi diplomaatilisse rambivalgusse, nagu tema vend arvas. Need oli hoopis diplomaatilise kulleri ülesanded, mis viisid Henryt läbi kogu Euroopa.

Kullerid olid Moskva saatkonnas hädavajalikud. Esimeste kaootiliste kuude jooksul Moskvas kandis Kennan ette, et seal “ei olnud koode, seife, kullereid ega turvatöötajaid”. Kui diplomaatiliste kullerite ülesandeks oli tavaliselt vaid salajase diplomaatilise kirjavahetuse toimetamine riiki sisse ja riigist välja, siis Moskvas vajati neid ka palju igavamate ülesannete täitmiseks, nagu saatkonna palgaraha toomiseks ning pere ja sõprade kirjade kohaletoimetamiseks Ühendriikidest. Ja nagu Moskva saatkonna nõuniku John C. Wiley abikaasa Irena Wiley kirjeldab, isegi vajaliku söömiskõlbliku toidukoguse hankimine kogu saatkonna personali jaoks oli keeruline. Bohlen kirjeldab oma mälestustes Tunnistajaks ajaloole (Witness to History, 1929–1969; 1973), kuidas “kulus ülemäära palju aega selleks, et leida inimestele vajalikke tarbekaupu, et välja kannatada elu Moskvas. Kaubapuudus oli rabav. Üldse olid elamistingimused rasked ja keerulised ning seda isegi Ameerika diplomaatidele.” Näiteks suur osa söögist ja joogist, mida kasutati suursaadiku avalikel üritustel Spaso House'is, tuli hankida Lääne-Euroopast ning toimetada kohale kullerite abiga (lõpuks avas saatkond väikese söökla, kus müüdi purgitoitu, et oma teenistujaskonda toita). Ja nagu Bohlen märgib, “rublade hankimine saatkonnatöötajatele ostude sooritamiseks oli väga keeruline”. USA saatkond proovis seda probleemi kõigepealt lahendada koostöös Nõukogude ametkondadega, ent lõpuks järgiti teiste välisesinduste eeskuju ning osteti Nõukogude rublasid mustalt turult näiteks Varssavis. Kõik need sularahakogused toodi Moskvasse diplomaatilise postiga.

USA Moskva saatkond ei olnud ainuke, kellel olid rasked ajad. Suure majanduslanguse ajal oli Henry isa kingapood endiselt raskustes ning Henry hakkas vanemate toetamiseks saatma koju Trentonisse nii palju raha, kui tal oli võimalik kõrvale panna. Üsna algusest peale omandas Moskva saatkond USA välisteenistuse ühe kõige keerulisema esinduse kuulsuse ning seal töötamine tagas kõikidele töötajatele 25% palgalisa. Elades saatkonna pakutud elamispinnal riigis, kus midagi osta ei olnud, jätkus Henry dollaripalgast kauaks. Ja kui rubla ametlik vahetuskurss 1934. aastal oli 2 rubla 1 dollari vastu, varustasid saatkonna kullerid kõiki rubladega, mis olid ostetud vahetuskursiga 60 rubla 1 dollari vastu. Lisaks sellele, et Henry oli hoolitsev poeg, oli ta ka hea vend oma vennale ja õele (tema vanem õde Ruth suri rohkem kui aasta enne Henry sündi, seitsmeaastasena). Pärast Henry surma kirjutas George: “Me olime vennaga parimad sõbrad. Kogu meie elu jooksul ega oma mahukas kirjavahetuses ei tülitsenud me kordagi. Me olime Henryga väga sarnased, me mõistsime teineteist.” Nende noorem õde Justine imetles Henryt, nii nagu Henry oli imetlenud George'i.

Oma pika Moskva-teenistuse jooksul veetis Henry puhkused Euroopat avastades, reisides ringi eri riikides, sealhulgas ka naaberriikides Lätis, Eestis ja Soomes. Tallinn meeldis talle ilmselgelt (ta saatis vanematele vanalinna piltidega postkaarte), kuid eriline kiindumus tekkis tal Soome vastu. Kui ta õde Justine teda 1938. aasta suvel Moskvas külastas, viis Henry õe puhkusele Soome, kus nad reisisid ka kaugele põhja, Lapimaale. Kasutades ära Soome keskööpäikest, mängisid Henry ja Justine hilja õhtuni tennist (Henry mängis suviti tennist ka saatkonna Moskva-datša's, kus ta õppis talvel murdmaasuusatamistki). Trentoni kohaliku ajalehe teatel läks Henry isegi nii kaugele, et hakkas õppima soome keelt, mille kõrval vene keel tundub lihtne. Henry pikaleveninud viibimine Moskvas lõppes viimaks 1939. aasta septembris, kui ta suutis korraldada enda üleviimise USA Helsingi saatkonda. Helsingi esinduse juht H. F. Arthur Schoenfeld kirjeldas oma uut kodeerimisametnikku kui “päikselise loomuga, usinat, entusiastlikku ja heade võimetega töötajat”. Kahtlemata oli Henry rõõmus, et sai Nõukogude Venemaalt välja.

Saatus tahtis nii, et Henry saabus Soome enne Talvesõja algust ning enne esimest Helsingi pommitamist Nõukogude vägede poolt 30. novembril 1939. aastal. Otsides turvalisemat asupaika, evakueerus USA esindus ajutiselt kuurorthotelli Bad Grankulla (tuntud ka kui Kauniainen väljaspool Helsingit). Sellessamas spaas oli Aleksandr Kerenski kogunud jõudu enne Venemaa 1917. aasta veebruarirevolutsiooni; siin kohtas Henry 1939. aasta detsembris Greta Lindbergi ning armus temasse. Üsna ruttu pärast seda Henry ja Greta kihlusid. 1915. aastal sündinud Greta töötas Bad Grankulla hotelli ajutistes ruumides koos oma kaastöötajatega sporditarvete firmast (sellel ning spaal oli üks omanik). Greta oli aktiivne liige Soome naisabiväelaste isamaalises organisatsioonis Lotta Svärd ning paistis Talvesõja ajal silma rindel kaasa aidates. Kuid isegi Bad Grankullast ei jäänud sõda kaugele: suusatades koos esinduse sõjaväeatašee major Frank B. Hayne'iga, oli Henry pühapäeval 14. jaanuaril 1940 tunnistajaks saadik Schoenfeldi villa pommitamisele lähedal asuvas Köklaxis ning ruttas koos kolleegidega appi tulekahju kustutama.

Vaid üheksa kuud pärast tööleasumist Helsingis lendas Henry 1940. aasta 14. juuni hommikul Eesti Lennuliinide AS Ago regulaarlennuga (tunnus ES-AGO) Tallinnasse. See ei olnud tema esimene reis üle Soome lahe. Sõja-ja ilmastikuoludest sõltudes reisisid diplomaatilised kullerid Helsingi ja Tallinna vahet iga kahe nädala tagant. Ühe varasema sõidu kullerina USA saatkonda Eestis oli Henry teinud 14.–15. mail ning järgmisel korral 1.–3. juunil ühendanud töö lõbuga, võttes Greta endaga kaasa ning veetes õnneliku nädalavahetusepuhkuse Tallinnas. Kolmas Tallinnaskäik aga osutus Henryle saatuslikuks. Riigidepartemangu ametlik telegramm, mis teatas diplomaatilise kulleri hukkumisest, oli silmapaistvalt lühike. Pärast seda kui Henry Antheil seenior ja tema abikaasa Wilhemine olid välisminister Cordell Hullilt saanud teate poja surma kohta, saatsid nad talle vastu järgmise sisuga telegrammi: “Me hindame Teie kaastundeavaldust. Sügavas leinas olles me teame aga, et Henry armastas oma tööd ning oma riiki nii palju, et anda selle eest oma elu. Me väärtustame igasugust lisainformatsiooni, mida Te saate meile anda.”

Igasuguse lisainformatsiooni saamine osutus aga väga raskeks. Kaleva kaotuse varjutasid peagi teised sündmused, nagu näiteks see, et Ameerika Ühendriikidest ja Nõukogude Liidust said sõja ajal liitlased, et alistada hitlerlik Saksamaa. Soome, üritades tagasi võita alasid, mille Nõukogude Liit neilt Talvesõjas oli võtnud, liitus Saksamaaga. Eesti, mille okupeeris kõigepealt Nõukogude Liit (1940–1941) ning siis Saksamaa (1941–1944), annekteeriti ebaseaduslikult Nõukogude Liidu poolt (1944–1991). Peaaegu 50 pika aasta jooksul oli seal Kalevast avalikult rääkimine tabu. Mõned Eesti autorid on ekslikult väitnud, et Henry oli esimene USA ametiisik, kes sai surma Teises maailmasõjas. Tegelikult oli selleks kapten Rober M. Losey Hollywoodist Californiast, kes hukkus Saksa Luftwaffe pommi läbi 21. aprillil 1940 Oslos, olles sel ajal õhuväeatašeeks USA saatkonnas Helsingis. Henry võib siiski olla esimene ametlik USA inimohver selles protsessis, mida hiljem hakati nimetama külmaks sõjaks. 17. juulil 1940 avaldas Los Angeles Times väga lühikese ja puudulikku “eksklusiivloo” pealkirjaga “Soome liinilennuki müsteerium lahendatud: Venelased tulistasid alla Ameerika kulleri”.

Olukorra tegi keerulisemaks ka see, et kohe pärast surma muutus Henry Riigidepartemangus diskussioonide allikaks. Henry töö kodeerimisametnikuga võeti põhjaliku uurimise alla, kui üks saatkonna töötaja, kellele oli ülesandeks tehtud sorteerida Henryst järele jäänud asju, leidis 20. juunil 1940 Henry korteri ka- pist “luukere”: Henry ei olnud suutnud kodeeritud USA diplomaatilisi sõnumeid korralikult kaitsta. Riigidepartemangu hiljuti salastatusmärke kaotanud sisejuurdlusmaterjalid paljastavad, et Henry oli võltsinud ametisse määramise telegramme selleks, et jääda kokku oma Soome kihlatu Gretaga ning oli varustanud oma venda George'i teabega, mis sisaldus USA Moskva saatkonna telegrammides. See materjal, mis dokumenteeris Stalini puhastusi ning Nõukogude Liidu tumedamat poolt, oli aluseks George'i artiklitele Esquire'is ning tema prohvetlikule brošüürile Eesseisva sõja vari (The Shape of the War to Come; 1940). Pärast seda kui mitmed tema ennustused täitusid, palkas Los Angeles Times George'i üheks oma sõjakirjasaatjaks.

Andeka mehena patenteeris vend George 1942. aastal koos Hollywoodi filmitähe Hedy Lamarriga laiendatud spektri (sageduse vaheldamise) tehnoloogia. Lootusega, et nende leiutis aitab kaasa käimasolevas sõjas tehtavatele pingutustele, pakkusid Hedy ja George oma patenti USA mereväele, et seda kasutada torpeedo juhtimissüsteemis. Nad uskusid, et Saksa fašism ja Nõukogude kommunism on lihtsalt ühe ja sellesama totalitaarse mündi eri küljed. Olles abielus Ungari juudi Böski Markusega ning elades 1930. aastatel Saksamaal, tekkis George'il omaenda kogemusel põhinev jälestus totalitaarsete režiimide vastu. Hedy, kes oli sündinud Austrias juudi perekonnas, jõudis Hollywoodi pärast seda, kui oli põgenenud nii natside eest kui ka oma esimesest abielust Austria relvatöösturi ja tuntud fašisti Friedrich Mandliga. (Pärast Teist maailmasõda põgenes Mandl Argentinasse, kus ta töötas nii “jõumehest” presidendi Juan Peroni nõunikuna kui ka filmiprodutsendina. Mandl oli ka see, kes hiljem tutvustas Eva Duartet tema tulevasele abikaasale.) USA merevägi sai Hedy ja George'i leiutist, mis oli 20 aastat omast ajast ees, esimest korda kasutada alles Kuuba blokaadi ajal 1962. aastal. Praegu on laiendatud spektri tehnoloogia oluline osa mobiilses telekommunikatsioonis ning on kasutusel mobiiltelefonidest kuni WiFi-ni.

Elades kummalist “hauatagust elu”, sattus Henry pärast surma teistki korda sekeldustesse. 1950. aastate USAs, nn. Punase Hirmu ajal (Red Scare), viis ühe pealekaebaja osutus (kes oli ilmselt kuulnud jutte Riigidepartemangu sisejuurdlusest) uue surmajärgse uurimiseni FBIs, et selgitada välja, kas Henry oli Nõukogude agent. Tundub aga, et Henry jagas oma vanema venna poliitilisi vaateid. Vanematele 21. detsembril 1939 saadetud jõulukirjas kirjutas Henry: “Rahu maa peal ning hea tahe kaasinimeste suhtes ei tähenda sel aastal Soomes suurt midagi, seni kui sellised mehed nagu Stalin ja Hitler elutsevad selle maamuna peal.” Hiljem lisas ta: “Ma pooldan selliste inimeste nagu Hitler ja Stalin mahalaskmist nii kiiresti kui võimalik, et lõpetada kogu käimasolev afäär.” 1956. aasta jaanuaris jõudis FBI järeldusele, et ei Riigidepartemangus ega FBI toimikutes “ei sisaldu ühtegi detaili, mis tõestaks, et Antheil oli seotud Nõukogude spionaažitegevusega” ning et “mingi täiendava uurimise algatamine praegusel hetkel ei ole vajalik”. Ka Henry kihlatu Greta kohta oli 1940. aasta juunis Helsingis tehtud taustauuring. (Greta abiellus 15. aprillil 1944 Tor Ragnar Wilhelm Johanssoniga, 30. novembril 1945 sündis neil poeg Göran Christoffer Johansson. Pärast abikaasa surma asus ta 1963. aasta mais koos pojaga elama Göteborgi.)

Mälestused Henryst tuhmusid — kuni 21. sajandi alguseni, kui artiklid Eesti ja Soome ajakirjanduses tekitasid uuesti huvi Kaleva saatuse vastu. Umbes samal ajal hakkas Aero Airlines taas tegema regulaarlende Helsingi ja Tallinna vahel, kasutades Prantsuse päritolu kahe turbopropelleriga ATR-72 lennukeid. Kuigi Soome lennukompanii Aero muutis 1953. aastal nime Finnair'iks, sündis Aero uuesti 2002. aasta märtsis, kui Finnairi Eesti haru (Finnair taasalustas Helsingi ja Tallinna vahelisi lende pärast 50-aastast vaheaega 1990. aasta märtsis). 14. juunil 2005 kogunesid Eesti, Soome ja Venemaa uurijad Helsingi lennundusmuuseumis sümpoosionile, et tähistada Kaleva huku 65. aastapäeva.

Samal aastal hakkasid filmiprodutsent Ants Vist stuudiost Polarfilm ning ajaloouurija Toivo Kallas MTÜst Kultuuriselts Hirvepark tegema dokumentaalfilm Kaleva saatusest. USA Tallinna saatkonna toetusega sõitis Polarfilmi võttegrupp 2006. aasta oktoobris ja novembris Ameerikasse, et intervjueerida Henry veel elus olevaid sugulasi. Sulgedes teisegi olulise ringi, lisas Ameerika Välisteenistuse Assotsiatsioon 4. mail 2007 Henry nime marmorist mälestuskilbile, mis avaldab austust nendele USA välisteenistuse töötajatele, kes on ametiülesandeid täites surma saanud. Henry nimi on nüüd Eesti sinimustvalge lipu vaateväljas, mis rippus Riigidepartemangu diplomaatilises fuajees kogu Nõukogude okupatsiooniaja viie pika aastakümne kestel, oodates kannatlikult järgmist lendu Tallinnast.