Retoorika ja reaalsus

25. juuli Postimehe arvamuste leheküljel küsib Jaan Kaplinski, kas Ameerika Ühendriikide asevälisministri abi militaarpoliitisel alal Lincoln Bloomfield on lugenud George Orwelli “Loomade farmi”? Ma oletan, et on, nii nagu enamus tema põlvkonna ameeriklasi. Demokraatlike vasakpoolsete esindaja Orwell riskis oma eluga Hispaanias fašismi vastu võideldes, “Loomade farmi” kirjutas ta aga üleskutsena demokraatlikele vasakpoolsetele intellektuaalidele kommunistliku totalitarismi vastu. Orwelli ei olnud ideoloogia poolt pimestatud. Ma ei suuda teda ette kujutada Saddam Husseini massihaudade õigustajana ainult seetõttu, et ameerikavastasus on mõnede intellektuaalide hulgas jälle moes. Hr. Kaplinski arvamust lugedes tekkis mul küsimus, millist raamatut küll tema on lugenud? Ameerika Ühendriigid, Eesti ja Euroopa Liit, mida tema kirjeldab, peavad küll mingis ilukirjanduslikus teoses eksisteerima.

Kust alustada? Ehk Euroopa Liidu iseloomustamisest organisatsioonina, mis ida-eurooplasi ameeriklaste eest kaitseb. Ida-Euroopas oli kord üks liit, mille eesmärk oli ameerikavastasus ja Euroopa kaitsmine ameerika gangsterite ja kapitalistlike plutokraatide eest. Seda liitu nimetati Nõukogude Liiduks. Nüüdseks on see liit igaveseks kadunud. Euroopa Liit, millega koostöös mina juba rohkem kui kakskümmend aastat olen töötanud, on oma algusaastaist alates olnud Ameerika Ühendriikide partner. Euroopa Liit, mida mina tunnen, on Ameerika Ühendriikide suurim kaubandus- ja investeerimispartner. Euroopa Liit tegutseb käsikäes USA-ga nii Balkanil, Lähis-Idas kui Koreas. Nagu kõigi globaalsete huvidega koostööpoolte puhul, esineb ka neil erimeelsusi, kuid need on EL ja USA partnerluse mastaapsust arvestades, imeväiksed. Pealegi on Ameerika Ühendriigid järjekindlalt toetanud Eesti Euroopa Liiduga ühinemist. Kui EL oleks tõesti kaitse USA eest, oleks me hoopis teise seisukoha võtnud. Kuidas eestlased 14. septembril kavatsevad hääletada, puutub ainuüksi eestlastesse. Kuid ma arvan, et on väga ekslik, kui keegi kavatseb Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletada vaid lootusega taastada Nõukogude Liidu rolli ida-eurooplaste kaitsmisel USA eest.

Kas on tõepoolest põhjendatud iseloomustada Ameerika Ühendriike pilliroost kepina nagu hr. Kaplinski sellele piiblivõrdlusele viitab? Ehk peaksime küsima lõuna-korealaste käest, kes sel nädalal tähistavad Korea sõja 50. Aastapäeva? Kümned tuhanded ameeriklased surid selles konfliktis neliteist tuhat kilomeetrit kodust eemal. Hr. Kaplinskile pakub suurt lõbu meenutada Vietnami sõja lõppu - sõda, mis kurnas minu põlvkonda ja lõppes kaotusega. Kuid see oli konflikt, milles minu põlvkond osales kaheksa aasta vältel kodust veel kaugemal kui Korea ja mille hinnaks oli rohkem kui viiskümmend tuhat ameerika elu, kellest paljud olid mu sõbrad, kolleegid, koolikaaslased. Need Ameerika Ühendriigid, mida mina tunnen, kulutasid viiskümmend aastat, triljoneid dollareid ja panid ohtu oma kodanike elu, et Euroopa oleks ühtne, vaba ja elaks rahus. Ma ei näe vene vägesid praegu Eestis. Ma usun, et Ameerika Ühendriikide presidendil oli selles mingi oma roll. Minu arusaamisel on Eesti ühinemas maailma kõige edukama ja võimsama alliansiga. See on toimunud hoolimata Eesti riigi ühe suure ja tähtsa naabri pidevast vastuseisust. Üks teine president pressis selle otsuse aga läbi. Kas need on pillirookepi teod?

Kas hr. Kaplinski tõesti usub, et Saddam Husseini fedaiini jõukude ja valvemeeskonna liikmed ründavad USA vägesid vaid seetõttu, et Bush ei astunud dialoogi? On tõsi, et USA Iraagi poliitika kohta on käinud vaidlus nii Ameerikas kui ka terves maailmas , mis jätkub senini. Jumal tänatud, et Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased on demokraatlikud riigid, mis võivad avalikult oma poliitilisi erimeelsuseid arutada. Sõda oli president Bushi viimane võimalus. Nii president kui ka kõik teised administratsiooni liikmed teadsid, et sõjaga kaasneb pikk, kulutusterohke ja raske stabilisatsiooni, rekonstrueerimise ja demokratiseerimise protsess. Nii nagu Euroopas peale II maailmasõda ja 50-ndatel aastatel Koreas, võtab see protsess aega pigem aastaid kui nädalaid.

Kuid ärgem laskugem faktist, et sõda on nii keeruline kui ka vastuoluline, koalitsioonijõudude ründajaid romantiseerivatesse fantaasiatesse. Need on needsamad inimesed, kes lõid massihauad Iraagis ning kasutasid vägistamist ja piinamist siseriikliku poliitika vahenditena. Nad teostavad rünnakuid lootes, et avalik arvamus koalitsioonivägede pealinnades lööb kartma ning diktaator saab naasta võimule. Need, kes toetavad konflikti- järgses Iraagis põgenemist riskide eest, peaksid võtma enda südametunnistusele ka tagajärjed, mis tekivad massimõrvarite ja rahvusvaheliste agressorite võimulenaasmisel. Kuid pole näha, et see vastab hr. Kaplinski loetava novelli sepitsustele.

Kuigi rahvusvaheline meedia ei ole seda kajastanud, on Saddam Husseini kahaneva jõu aktiivsus jätkuvalt püsinud vaid murdosal Iraagi territooriumist. Suures ülekaalus osa koalitsioonijõude kogu Iraagi territooriumil on hõivatud stabiilsuse hoidmisega ning ülesehitustöödega. Kui Eesti Vabariigi Riigikogu hääletas 69-1 üksuse Iraaki saatmise poolt, siis kiideti heaks selle saatmine stabilisatsioonijõudude ühe osana. Eesti üksus tegeleb üksnes stabiilsuse loomisega ning nad saavad sellega suurepäraselt hakkama. 17-ne riigi jõud on koos Eesti üksusega Iraagis. Peatselt tõuseb osalevate riikide arv 30-ni. Eesti valitsus ei andnud heakskiitu kusagil Vietnami sõja pilkepildi variandis osalemiseks ning nad ei osale taolises aktsioonis. Seda öelnud, tuleb tõdeda, et stabilisatsioonijõudude osa olla tähendab, et on olemas ebastabiilsus. Mis omakorda tähendab, et on olemas riskid. Eestlastel on põhjust olla uhked selle üle, kuidas nende jõud on olemasolevate riskidega toime tulnud.

Järgmine Kaplinski fantaasia on see, et USA taotleb immuunsust rahvusvaheliste käitumisnormide suhtes. Tõsi, me ei soovi liituda lepinguga, mille töötas välja Rahvusvaheline Kriminaalkohus. Nagu pole seda soovinud ükski riik, millel elab suurem hulk maailma elanikkonnast ja millel paikneb suurem hulk maailma militaarjõududest. Põhjus pole see, et me tunneksime end väljaspool seadust olevaks. Tegelikult on juba praegu USA sõjavägi algatanud mitu uurimist USA relvajõudude esindajate vastu, keda kahtlustatakse Iraagis toime pandud kuritegudes. Meie usume, et Rahvusvahelist Kriminaalkohust hakatakse kuritarvitama kui instrumenti, mida saab kasutada USA vägede vastu takistamaks neil rahvusvahelise kriisi korral tegutsemast. Just nii, nagu Maoistlikud aktivistid Belgias otsisid võimaluse väänata oma riigi sõjakuritegude seadust USA ahistamiseks. (Belgias süüdistati USA välisministrit, Colin Powelli ja esimest president Bush'i nende rolli eest esimeses Lahesõjas, mis viidi ellu ÜRO Julgeolekunõukogu egiidi all.)

Selge see, et novelliga, mida hr. Kaplinski loeb, see kokku ei sobi, kuid suured inimsusevastased kuriteod viimase saja aasta jooksul pole mitte sooritatud Ameerika Ühendriikide poolt. Need leidsid aset kohtades, kus USA ei tegutsenud piisavalt kiiresti. Mainigem GULAG-i, holokausti, Kambodža surmaväljasid, Ruanda genotsiidi ning ka massimõrvasid endises Jugoslaavias, mis polnud Ameerika kuritööd. Tõepoolest, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis just USA jõudude saabumine lõpetas massimõrvad ja vägistamistehased endises Jugoslaavias ning liitlasvägede saabumine Euroopasse lõpetas holokausti. Mulle meenub ka, et just ameeriklased avaldasid Nõukogude Liidule survet, et nad oma Helsingi Hartaga võetud kohustusi täidaksid -- kaasa arvatud mõne üsnagi prominentse eestlase vabastamine. Need, kes soovivad, et USA teostaks oma ajaloolist rolli sekkumaks taoliste kuritegude lõpetamiseks, võiksid kaaluda antud debati irooniat.

Mõni arvab, et kõik patud tuleks ameeriklaste kraesse arvata. Mina arvan, et süüdistada Ameerika poliitikat ja Ameerika Häält-- nagu Kaplinski seda teeb-- metsavendade ja nende saatuse eest, kes julgesid Nõukogude okupatsioonis tõde otsida, on pahupidine moraalsus ning see teeb tõsist ülekohut tervele eestlaste põlvkonnale. Kuid, mõnele on retoorika reaalsusest tähtsam ja ulmekirjandus faktist tõelisem.