Mitte ainult NATO

Joseph M. DeThomas, USA suursaadik Eestis

Eestis viibitud kahe esimese kuu kestel on minult korduvalt küsitud Eesti võimalustest pääseda NATOsse ja Euroopa Liitu. Eesti liitumisel peamiste lääneriikide majanduslike, poliitiliste ja julgeolekuinstitutsioonidega on kahtlemata suur tähtsus nii USA kui ka Eesti valitsusele. Pean Eesti toetamist integreerumisel nendesse institutsioonidesse oma esmaseks ülesandeks.

Paraku leidub ohte, mille eest NATO ei kaitse. Nende ridade kirjutamise ajal ähvardab see 21. sajandi julgeoleku oht tuhandeid noori Eesti elanikke. Aasta lõpuks ripub surmaoht sama paljude eestlaste pea kohal, nagu hukkus inimesi terrorirünnakus Maailmakaubanduskeskuses. Kui midagi ette ei võeta, võib selle ohu läbi surma saanud eestlaste arv ületada ohvrite arvu, kes surid Osama bin Ladeni käe läbi New Yorgis.

Oht, millest ma räägin, on HIV ja aids. Globaalne aidsiepideemia on maailmas tapnud juba 21 miljonit inimest; peatselt ületab see Musta Surma epideemia, mis hävitas enam kui kolmandiku Euroopa rahvastikust 14. sajandil.

Varsti võib selle haiguse levik Eestis viia epideemia puhkemiseni. Veel kaks aastat tagasi oli siin HI-viirusega nakatunuid kümmekond. 2000. aastal ulatus nakatunute arv Ida-Virumaal juba paarisajani. Mullu lisandus HIV-positiivsete hulka veel üle 1400 inimese, kellest kolmandik elab Tallinnas.

Kokku on Eestis praegu ligi kaks tuhat HIV-positiivset, valdav osa neist nooremad kui 35 aastat.

Paljud on juba praegu mures Eesti rahvaarvu vähenemise pärast. Eesti ei saa endale lubada, et noored inimesed langevad aidsi ohvriks.

Külastasin hiljuti Tallinnas Eesti aidsikeskust, kus kohtusin selle epideemia vastu võitleva vapra ja pühendunud meeskonnaga. Paraku, kui asjad samamoodi jätkuvad, jäävad nii keskuse töötajad kui kogu Eesti noorsugu võitluses epideemiaga kaotajaks.

Nii on juba juhtunud paljudes riikides, sealhulgas minu kodumaal, et need, kes mõistavad asja tõsidust ja võitlevad haigusega, teevad seda üksi - kuni epideemia on saavutanud sellise ulatuse, kus see puudutab juba suurt osa elanikkonnast ning seda ei saa enam eirata.

Miks peavad paljud riigid sedasama viga kordama? Räägime sellest avameelselt.

Põhjus, miks haigus levib, seostub käitumisega, mida enamik maailma elanikkonnast heaks ei kiida. Mõnes riigis levib see haigus kohalike tavade poolt taunitud seksuaalse käitumise teel. Mõned riigid eitavad probleemi olemasolu, sest aidsi peetakse vaid homoseksuaalide haiguseks. Euroopas ja USAs nakatutakse enamasti veeni süstitavate narkootikumide kasutamisel.

Seepärast võivad inimesed end eksitada avamusega, et neid see ei puuduta, kui nad käituvad teisiti. Kuid aids ei piirne kindlates sotsiaalsetes ringkondades püsimisega. Haigus võib küll ühest ringkonnast alguse saada, kuid kandub kindlasti ka teistele edasi.

Juba on Eestis sündinud esimesed aidsiviirusega nakatunud imikud. Eestis on piirkondi, kus haigus levib põhiliselt seksuaalsete kontaktide kaudu. See ei piirdu ühiskonna pimedate nurkadega, vaid võib meid kõiki puudutada.

Eestil on maailmas sõpru, kes sooviksid aidata. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid on andnud oma panuse aidsiga võitlemisel. USA saatkond Tallinnas eraldas 17. jaanuaril tagasihoidliku stipendiumi veeni süstijate võõrutusravi keskustele.

Siiski saab edu selle tänapäeva katku vastu võitlemisel saavutada üksnes valitsuse ja avalikkuse jõudude ühendamisega. Üksnes avalikkuse teadlikkus koos usaldusväärse, hästirahastatud tervishoiupoliitikaga suudab aidsi levikut peatada.

Maailmas leidub näiteid, mida tasuks järgida. Eestis on küll eesliinil võitlemas sellele tegevusele pühendunud isikuid, kuid miski ei suuda asendada vajadust ühiskonna ja valitsuse poolt teostatava hariduspoliitika järele, mis tõkestaks aidsi levikut soodustavat käitumist.

Mõni rahvusvahelise julgeoleku spetsialist võib pidada sellele teemale tähelepanu pööramist kõrvalekaldumiseks Eesti esmastest julgeolekuprioriteetidest. Kuid iga päev viivitust jõudude ühendamisel aidsivastasel võitlusel annab epideemiale uut hoogu.

Ameerika Ühendriigid käsitlevad HIVi ja aidsi globaalse ohuna rahvusvahelisele julgeolekule. Selle ohuga võitlemine vajab küll teistsuguseid vahendeid kui on pakkuda NATO-l, kuid on niisama pakiline ja elutähtis.